kolmapäev, 24. märts 2010

Külla minnes ja seal olles üldjuhul ei kritiseerita. Seetõttu vaatan minagi täna vaid häid külgi, mis mulle Sofitelis olles on silma jäänud.
Kõigepealt muidugi soe vesi. Olles küll tõeline eestlane, aga mitte nii tõeline, kes 18c vette ujuma läheb, meeldib mulle ainult soe vesi. Pärnu rannas ei lähe ma kunagi vette kui temperatuur pole seal üle 23c. Ja seda just väga tihti ei juhtu. Seega 30c vesi on täpselt selline, mida ma puhkuse ajal vajan. Ainult istukski vees! Ja peale selle meeldib mulle siin ka veest välja tulla! Erinevalt Kanaaridest ja Vahemere äärsetest puhkusekohtadest, ei tule siin end lõdisedes käteräti sisse keerata, et mitte näida külmast võetud sinise kanana.
Peale selle on siin meeldivalt puhas. Küll nemad siin nühivad ja pühivad kogu aeg. Meie tuba koristab kohalik tüdruk sellise armastusega nagu see oleks tema enda magamistuba. Hotelli territoorium on suur ja roheline, aed on kenasti hooldatud ja haritud. Midagi pole ette heita!
Teenindus tundub esmapilgul väärt samuti hinnet 5. Kõik on sõbralikud ja kõnetavad sind esmakohtumisel prantsuse keeles. Nähes, et see pole sinu emakeel, lähevad kiiresti inglise keele peale üle. Kuigi rannas müügitegevus ikka käib, ei ole see nii pealetükkiv kui näiteks Sri Lankas. Kohalike pakkujate sõnul on neil vaja luba rannas müügitegevuseks ja samuti on neile antud ette ranged piirid, kus toimetada. Hotelli territooriumile nad näiteks tulla ei tohi.

Teeme väikese arvestuse. Olen reisinud ca 10 aastat. Külastanud selle ajaga u 50 riiki, paljusid mitu korda, Hollandit ca 20 korda. Seega olen Tallinna lennujaamast välja sõitnud ca 100 korda ja samapalju sisse. Selle ajaga on mu pagas omapead kõndima läinud 3 korral. Kas mul on vedanud või mitte?
Igaljuhul Pariisi SAS'i kadunud pagasi osakonna töötaja oli saanud super koolituse selles osas, kuidas suhelda klientidega, kellel pole olnud õnne tõsta oma kott maha pagasilindilt ja kes seetõttu on tigedad, tülpinud, vihased ja sõjakad.
10 sekundiga oli selge, et meie kohver jäi Kopenhagenisse ja kuna laupäeval rohkem lende Pariisi plaanis polnud, pannakse see kohe - kohe teele Saksamaa poole, kust see Frankfurdi kaudu peaks jõudma meie hotelli hiljemalt kl 23.15.
Mind tegi selline optimism veelgi ettevaatlikumaks. Kui nad ei suutnud kotti panna õigele lennule koos meie ja teise kohvriga, siis kuidas nad suudavad selle lennutada Frankfurdi kaudu meie hotelli täiesti iseseisvalt? Sellistes olukordades umbusk muidugi ei aita. Ainuke, mis mul õnnestus välja noolida, oli tütarlapse telefoni number. Pidin talle kl 9 helistama, et kontrollida kas meie kott asus Frankfurdist Pariisi poole teele. Ja usukuge või mitte, kõik sujus, kontrollkõne sai tehtud ja kott lubati hotelli tuua. Kl 23.11 helises telefon - vastuvõtust teatati, et meie kott on lobbys ja see tuuakse kohe meie tuppa. Kl 23.15 vahetasid 2 eurot jootrahana omanikku, tõmbasin koti tuppa ja suikusin unne. 6 pikka stressirikast tundi olid lõppenud.

Täna pistsime oma nina ja varbad ka hotelli territooriumilt välja. Meil oli võimalik jalutada hotellist kas vasakule või paremale. Valisime vasaku suuna. Sinna jäi veel 2 hotelli - Taj Exotica Resort ja The Sands Resort. Taj on tegelikult mu lemmikbrand. Kuigi mul on vaid 2 korda olnud võimalik selles hotelliketis ööbida, tahaksin ikka ja jälle sinna tagasi. Mauritiuse Taj jättis täiesti väljasurnud resorti mulje. Peale haigutavate politseinike, kes hotelli rannast tulijate eest valvasid, jäi silma vaid üks vene abielupaar väikese poisiga. Kuidas teile meeldiks maksta 8000 eur'i kümne öö eest ja veeta see täiesti inimtühjas hotellis? Mis oleks parem kas brandi au tõttu hoida hotell tühjana või lasta hinda alla, et turistid saaksid tulla? Nojah, mul on oma arvamus, aga eks see sõltub omanike poliitikast. Siin on mindud esimest rada mööda....

Meie hotell ja naaberhotellid (ühel pool siis Taj Exotica) ja teisel pool Hilton, asuvad Mauritiuse läänekaldal, Flic en Flack'i rannas. Hollandlased, kes siia randa 18 sajandil esimesena jõudsid, nimetasid selle koha nii - Fried Landt Flaak (vaba ja tasane maa). Kuidas Flic en Flack praegu välja paistab, sellest siis juba homme.